Profipoksi keeruline maailm: suurte tiitlimatšide korraldamine nõuab üliinimlikke pingutusi. Ajaloost leiab siiski tõelisi pärleid
Front bg
09 veebr. 15:35

Profipoksi keeruline maailm: suurte tiitlimatšide korraldamine nõuab üliinimlikke pingutusi. Ajaloost leiab siiski tõelisi pärleid

Profipoks on üks kaootilisemaid spordialasid, kus tavapärased reeglid justkui ei kehti. Eriti keeruline on olukord raskekaalus, kus liiguvad tavapäraselt kõige suuremad rahasummad. Nii on juba ligemale veerand sajandit olukord, kus raskekaalus ei ole olnud ühte valitsejat. Pikalt püsis lootus, et britt Tyson Fury ja ukrainlane Oleksandr Ussõk selgitavad 17. veebruaril sel sajandil esimese absoluutse tšempioni, kuid praegu lükkus see plaan jälle edasi.

Fury ja Ussõki duelli on proovitud kokku leppida juba pikalt. Kolmel korral on asi olnud sisuliselt lukus, kuid alati on midagi vahele tulnud. Seejuures on ikka ja jälle probleeme olnud Fury’ga. Esmalt pidid mehed kohtuma eelmise aasta esimeses pooles. Fury suured rahalised nõudmised ja soovimatus lisada lepingusse kordusmatši klauslit said lõpuks saatuslikuks. Seejärel mindi siiski konkreetsemaks ning paika pandi ka kuupäev. Suur matš pidi aset leidma 23. detsembril. Fury’l oli aga 28. oktoobriks kokkulepe endise MMA-võitleja Francos Ngannouga ja sellest duellist ei olnud võimalik taganeda. Fury suutis küll võita, kuid sai ootamatult palju pihta ehk ta ei olnud võimeline jõulude eel ringi astuma.

Järgmisena sai suur poksimatš lükatud 17. veebruarile. 15 päeva enne plaanitud kohtumist andis Fury aga teada, et ta ei saa ikkagi ringi astuda. Põhjuseks parema silma vigastus. Saudi Araabias sparrides sai ta vastu kulmu nii tugeva löögi, et silma kohale tekkis sügav haav. Esialgu paisati meediasse info, et horvaadist MMA-võitleja Argon Smakici tabas Fury’t küünarnukiga. Smakici lükkas selle versiooni aga kiiresti ümber ning tõdes, et tegemist oli tavapärase poksilöögiga.

 

Nüüdseks on paika pandud uus kuupäev. Tiitlite ühendamise matš peaks toimuma 18. mail. Matši peakorraldajaks olev Saudi Araabia riikliku investeerimisfondi spordi- ja meelelahutuse osakonna juht Turki Alalshikh andis teada, et järgmine loobumine on juba karistatav.

 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Tyson Fury (@tysonfury)

Uueks kuupäevaks sai 18. mai. Kui üks osapooltest peaks matšist loobuma, siis tuleb tal maksta 10 miljonit eurot trahvi. Kui Ussõk hakkab kartma, siis toimub Fury ja Anthony Joshua matš. Kui Fury hakkab kartma, siis saab Ussõk endale ise vastase valida,” teatas Turki Alalshikh.

Tyson Fury (Suurbritannia)

  • Sünniaeg: 12. august 1988
  • Tiitlid: WBC
  • Pikkus: 206 cm
  • Käte siruulatus: 216 cm
  • Kaal: 126 kg
  • Võite: 34
  • Võite nokaudiga: 24
  • Viike: 1
  • Kaotusi: 0

Oleksandr Ussõk (Ukraina)

  • Sünniaeg: 17. jaanuar 1987
  • Tiitlid: WBA, WBO, IBF
  • Pikkus: 191 cm
  • Käte siruulatus: 198 cm
  • Kaal: 100 kg
  • Võite: 21
  • Võite nokaudiga: 14
  • Viike: 0
  • Kaotusi: 0

Miks on suurte tiitlimatšide korraldamine niivõrd keeruline?

1) Nagu eelnevast jutust välja koorub, siis väga tihti saavad komistuskiviks tervislikud küsimused. Poks on kontaktne spordiala ning trennis saadavad traumad on igapäevane nähtus.

2) Mängus on neli erinevat meistrivööd. Tavapäraselt on igal alal korraga üks valitsev maailmameister. Poksis on aga neli olulist meistrivööd ja iga tiitli omanik saab end nimetada maailmameistriks. Ussõki valduses on praegu WBA, WBO ja IBF-i tiitlid. Fury’le kuulub aga WBC vöö. Absoluutseks tšempioniks kerkib mees, kelle valduses on korraga neli tiitlit. Kuna antud organisatsioonidel meeldib ka omavahel konkureerida ja kõigi jaoks on oluline, et järgmise tiitlimatši saaks just nende väljakutsuja, siis ongi nelja osapoole kokkulepped äärmiselt keerulised.

Raskekaalus oli viimaseks absoluutseks tšempioniks britt Lennox Lewis, kes alistas 1999. aastal ameeriklase Evander Holyfieldi. Toona oli veel kolme meistrivöö ajastu. Lewise valitsusaeg kestis kõigest viis kuud. Lewis tahtis tiitli võitmise järel järgmisena kohtuda WBC väljakutsuja Michael Grantiga, kuid WBA soovis nimekirjaks esimeseks kergitada John Ruizi. Lõpuks kohtus Lewis Grantiga ning WBA võttis kohtu kaudu Lewiselt tiitli.

3) Raha, raha ja veelkord raha. Poksi tiitlimatšides on alati oluliseks komponendiks raha. Suured summad jagatakse reeglina ära juba enne matšide toimumist. Paika pannakse protsendid, mis lähevad auhinnafondist ühele ja teisele osapoolele. Meenutades Fury ja Ussõki esmaseid läbirääkimisi, siis nõudiski Fury endale 70 % auhinnafondist ja Ussõk oli sellega nõus. Ussõkil võib olla küll rohkem tiitleid, kuid Fury on suurem staar ja toob seetõttu matšile rohkem tasulise telekanali vaatajaid. Viimaste teadete kohaselt teenib Fury 18. mai matšiga 150 miljonit eurot. Ussõki teenistus on kaks kuni kolm korda väiksem.

Neli-viis aastat tagasi jäi Anthony Joshua ja Deontay Wilderi puhul tiitlite ühendamise matš ära, kuna mehed ei suutnud omavahel lihtsalt raha ära jagada.

4) Vennad omavahel ei poksi. Enne Fury, Joshua, Wilderi ja Ussõki troonile kerkimist valitsesid raskekaalu poksi vennad Vitali ja Volodõmõr Klõtško. Esimene tegi tegusid WBC-sarjas ning teine ülejäänud kolmes. Kaks ukrainlast domineerisid kokku üle kümne aasta. Sel perioodil jäi absoluutne tšempion selgitamata, kuna vennad olid emale lubanud, et nad omavahel vastamisi ei lähe.

5) Promootorid ei saa omavahel läbi. Vabavõitlussarjas UFC sõlmivad sportlased lepingu sarjaga ja seejärel otsustab omaniku staatuses olev Dana White, kes kellega kohtub. Nii saavad peetud kõik olulised matšid. Poksis allkirjastavad sportlased kontrahti promootoriga, kes seejärel peab läbirääkimisi katuseorganisatsioonidega ehk WBC, WBA, WBO ja IBF-iga. Kuna on olemas promootorid, kes omavahel läbi ei saa, siis jäävad nii mõnedki olulised matšid pidamata.

6) Kartus kaotada. Lõpuks ei saa üle ega ümber kartusest kaotada. Keegi ei taha nokauteerituna põrandal lamada. Eriti ei taha seda mehed, kes on harjunud võitma. UFC-s pannakse parimad pidevalt omavahel võitlema ja see põletab paljud ässad paari aastaga läbi. Poksis valitakse vastaseid tunduvalt hoolikamalt ning tõeliselt suuri matše toimubki seetõttu harva. Kartusest saadakse üle olukorras, kus pakutav rahasumma on piisavalt suur.

Ajalugu on siiski näidanud, et suurte matšide korraldamine on tegelikult võimalik ja tihti lähevad need ka spordiala kullafondi. Kõige rohkem on legendaarseks saanud duellides osalenud Muhammad Ali. Läbi aegade parimaks poksijaks peetav mees on ainsana kerkinud raskekaalus kolmel korral absoluutseks tšempioniks. Ali tegigi suureks tõsiasi, et ta kohtus oma ajastu parimatega ja seda mitmel korral.

Millised on poksiajaloo kõige kuulsamad matšid?

Joe Louis vs Max Schmeling (1938. aastal)

Louis võitis 1. raundi nokaudiga

Teise maailmasõja eelõhtul olid rahvusvahelised pinged haripunktis. 1936. aastal oli sakslane Max Schmeling alistanud ameeriklase Joe Louise. Saksamaa toonane valitseja Adolf Hitler nimetas Schmelingu seepeale riiklikuks kangelaseks.

1938. aastal peeti New Yorgis kordusmatš. USA-sse saabunud natsist propagandisti sõnul oleks Schmelingu võiduraha läinud tankide ehitamiseks. Louis kutsuti enne duelli aga visiidile Valgesse Majja, et teda veelgi enam motiveerida.

Tegemist oli 20. sajandi ühe sümboolsema spordisündmusega. Ameeriklane Louis teenis kiire võidu. Matš kestis kõigest kaks minutit ja neli sekundit. Matš on ajalukku läinud ka põhjusel, et esmakordselt USA spordi ajaloos elasid valgenahalised avalikult kaasa mustanahalisele sportlasele. „Terve riik lootis minu peale,” sõnas Louis.

Joe Frazier vs Muhammad Ali (1971. aastal)

Frazier võitis kohtunike ühehäälse otsusega

Sajandi matšiks” tituleeritud duellis oli USA jagunenud kahte leeri. Valitsevat tšempionit Joe Frazierit toetasid valgenahalised ja kogu konservatiivne Ameerika. Endise meistri Muhammad Ali selja taga oli aga mustanahalised, liberaalid, Vietnami sõja vastased ja noored.

15 raundi kestnud brutaalse matši võitis Frazier kohtunike häältega. Heitlus oli niivõrd karm, et mõlemad viidi ringist haiglasse. Esialgu ringles versioon, et üks neist suri. Hiljem kohtusid mehed veel kahel korral.

George Foreman vs Muhammad Ali (1974. aastal)

Ali võitis 8. raundi nokaudiga

Kongo Demokraatliku Vabariigi (toonase nimega Zaire) president Mobutu Sese Seko oli 1974. aastal valmis lauale panema kümme miljonit dollarit, et George Foremani ja Muhammad Ali tiitlimatš toimuks Kinishas. Aafrika südames peetud duell sai nimeks „Rumble in the Jungle” („Madin džunglis”).

Kaitsele rõhku pannud Ali suutis Foremani kaheksandas raundis nokauteerida ning tõusta taas absoluutseks maailmameistriks. Võidukas Ali oli selle triumfi järel oma kuulsuse tipul ning teda nimetati isegi maailma kõige tuntumaks inimeseks.

Muhammad Ali vs Joe Frazier (1975. aastal)

Ali võitis 14. raundi tehnilise nokaudiga

1970-ndatel oli profipoks ilmselt oma kuulsuse tipul. 1975. aastal tahtis sellest osa saada ka Filipiinide president Ferdinand Marcos. Tema pani lauale miljonid, et võõrustada Ali ja Frazieri kolmandat omavahelist duelli. Aegade üheks brutaalsemaks matšiks osutunud heitlus sai endale nimeks „Thrilla in Manila” („Põnevik Manilas”).

14. raundi lõpuks olid mõlemad mehed nii läbi, et edasi võidelda oli keeruline. Frazieri silmad olid juba sisuliselt kinni paistetunud. Ka Ali oli valudes. Otsustaja rolli kerkis Frazieri treener Eddie Futch, kes otsustas matši peatada. Frazier küll protesteeris, kuid otsus oli juba tehtud. Samal ajal oli ka Ali valmis alla andma ning ta tahtis kindad käest võtta. Lõpuks tuli Frazieri nurgast loobumisotsus lihtsalt mõned sekundid varem. Ali tõdes hiljem, et ta ei olnud kunagi varem surmale nii lähedal olnud.

Leon Spinks vs Muhammad Ali (1978. aastal)

Ali võitis kohtunike ühehäälsel otsusel

1978. aasta alguses kaotas Ali oma meistrivööd Spinksile. Korduskohtumisest sai seega tõeline suursündmus, mida vaatas USA-s teleri vahendusel 90 miljonit inimest. Spordivõistlustest on aastate jooksul enamat suutnud ainult ameerika jalgpalliliiga NFL-i finaalid ehk Super Bowlid. Ülemaailmselt jälgis matši kaks miljardit inimest. Ali kerkis võiduga esimeseks meheks, kes tõusnud raskekaalu maailmameistriks kolmel korral.

Evander Holyfield vs Mike Tyson (1997. aastal)

Holyfield võitis Tysoni diskvalifitseerimise tõttu

Holyfield ja Tyson kohtusid esmakordselt 1996. aastal ning Holyfield võitis 11. raundi tehnilise nokaudiga. Aasta hiljem heideldi taas. Huvi matši vastu oli nii suur, et esmakordselt profipoksi ajaloos oli auhinnafond üle 100 miljoni dollari.

Duell ise läks samuti ajalukku. Teises raundi lõi Holyfield peaga Tysoni kulmu katki ning Tyson süüdistas vastast keelatud võtetete kasutamises. Kuna kohtunik pidas Holyfieldi pealööki tööõnnetuseks, siis asus Tyson ise kätte maksma ning kolmandas raundis hammustas ta Holyfieldi kaks korda kõrvast. Esimesel juhul sai ta kätte tüki, mis hiljem leiti ringi põrandalt.

Kannibalist Tyson diskvalifitseeriti, talle määrati kolme miljoni dollari suurune trahv ning 15 kuu pikkune võistluskeeld.

Poksiajaloo kuulsamad raskekaalu absoluutsed tšempionid

  • Jack Dempsey (USA) 1921 – 1926 esimene absoluutne tšempion
  • Max Schmeling (Saksamaa) 1930 – 1931, 1932
  • Joe Louis (USA) 1937 – 1949
  • Rocky Marciano (USA) 1952 – 1956
  • Sonny Liston (USA) 1962 – 1964
  • Muhammad Ali (USA) 1964, 1967, 1974 – 1978
  • Joe Frazier (USA) 1970 – 1973
  • George Foreman (USA) 1973 – 1974
  • Mike Tyson (USA) 1987 – 1990
  • Evander Holyfield (USA) 1990 – 1992
  • Lennox Lewis (Suurbritannia) 1999 – 2000 seni viimane absoluutne tšempion