Praegu ei ole Eestis küll ühtegi tipptasemel odaviskajat, kuid ajalooliselt on tegemist meie jaoks vägagi eduka spordialaga. Maarjamaal on isegi öeldud, et see on kergejõustikuala, kus on siinmail kõige vingemad traditsioonid ja suurimad teadmised. See on toonud eestlastele ka mitmeid suurvõistluste medaleid. Nelja aasta suurimal spordipeol ehk olümpiamängudel on vaatamata sellele jäänud poodiumile tõusmata.
Aastate jooksul on eestlastest odaviskajad võitnud maailmameistrivõistlustelt kolm ja Euroopa meistrivõistlustelt neli medalit. Poodiumile on kerkinud sellised siinse spordimaastiku legendid nagu Andrus Värnik, Magnus Kirt, Heino Puuste ja Gustav Sule. Lisaks on Aleksander Klumberg lõpetanud 1922. ja 1923. aastal hooaja maailma edetabelis esimesena. Nimetatud viisik on kõik unistanud odaviske olümpiamedalist, kuid erinevatel põhjustel on sellest ikkagi ilma jäänud.
Aleksander Klumberg
Nagu eelnevalt mainitud, siis 1922. ja 1923. aastal oli Klumberg maailma parim odaviskaja. Toona aga näiteks maailmameistrivõistlusi ja Euroopa meistrivõistlusi veel ei toimunud. Esimestega tehti algust alles 1983. ja teistega 1934. aastal. Nii sai Klumberg medaleid püüda ainult olümpiamängudelt.
On this day (17 Sep) in 1922 in Helsinki, Estonian Aleksander Klumberg’s total of 7485.61pts established the first ratified Decathlon world record. The Paris’24 Olympic bronze medallist became the head national coach for Poland & Estonia, attending the 1928, 1932 & 1936 Olympics. pic.twitter.com/9j6JAGRgAZ
— Nurmi1924 (@1924Nurmi) September 17, 2020
Esimest korda osales Klumberg olümpial 1920. aastal. Odaviskes teenis ta kokkuvõttes viienda koha. Medalist ei jäänud seejuures palju puudu. Soomlased saavutasid toona koguni nelikvõidu. Pronksi võitnud Paavo Johanssonile jäi eestlane alla kõiges 70 cm. 21-aastasel mehel jäi lihtsalt veel kogemustest puudu.
Järgnevatel aastatel maailma odaviske valitsejaks kerkinud Klumberg põrus 1924. aasta olümpial aga täielikult. Kirja läks 17. koht. Olümpiamedali sai ta siiski kätte. Seda aga Pariisi OM-i kümnevõistluses. Mitmevõistluses oligi ta lõpuks edukam. 1922. aastal püstitas Klumberg kümnevõistluse ajaloo esimese ametliku maailmarekordi.
Gustav Sule
Järgmise Eesti odaviskajana kerkis maailma tippu Gustav Sule. 1931. aastal hoidis ta maailma edetabelis 69.54-ga teist kohta. Aasta hiljem toimunud Los Angeles mängudest jäi ta eemale. Seda põhjusel, et suure majanduskriisi tõttu ei olnud Eesti Olümpiakomiteel ja ka riigil lihtsalt raha, et sportlasi teisele poole Atlandi ookeani saata. Nii esindasid toonasel olümpial Eestit ainult käija Alfred Maasik ja maadleja Osvald Käpp, kes elasidki igapäevaselt USA-s.
1932. aastal viis Sule Eesti rekordi 69.62-ni, kuid Los Angelese OM-i vaatas ta eelnevalt mainitud põhjusel kõrvalt. Olümpial teenisid kolmikvõidu soomlased. Pronksi hinnaks oli 68.70.
Sule sai tiitlivõistlustel uue võimaluse 1934. aastal Torinos. 69.31 andis pronksmedali. Tema ette jäid Los Angelese OM-i kaks paremat soomlast (Matti Järvinen ja Matti Sippala). Samal aastal viskas ta esmakordselt üle 70 meetri (71.48).
Kahel järgmisel hooajal oli Sule ilmselges alavormis ning nii leppis ta ka 1936. aasta Berliini olümpial 11. kohaga. 1938. aastal viskas Sule oma isikliku rekordi 75,935, mis hoidis teda kõigi aegade edetabeli esiviisikus 1953. aastani. 1938. aasta EM-il jäi Sule aga esimesena medalist ilma ehk kirja läks neljas koht.
Heino Puuste
NSVL-i dressis võistelnud Eesti odaviskajatest oli kõige edukam Heino Puuste. Ainsa tiitlivõistluste medali võitis ta 1982. aastal Ateena EM-il. Puuste tegi tegusid veel „vana” odaga. 1983. aastal viskas ta Birminghamis 94.20. Toona tähistas see NSVL-i rekordit. See tippmark püsib tegelikult siiani, kuna „uus” oda võeti kasutusele 1986. aastal ning Puuste tulemus jäigi ületamata.
Men’s JT (Old Spec) Top 5 in 1983
Tom Petranoff 99.72
Detlef Michel 96.72
Heino Puuste 94.20
Dainis Kula 91.88
Klaus Tafelmeier 91.44— Costas Goulas (@LsabreAvenger) March 10, 2023
Tiitlivõistlustel oli Puustel aga ebaõnne. Neljanda kohaga pidi ta leppima nii 1980. aasta Moskva olümpial kui ka 1983. aasta Helsingi MM-il. Moskva OM-il jäi Puuste pronksimehele Wolfgang Haniscile alla 62 cm. Helsingi MM-il jäi kolmandaks tulnud Dainis Kula 1.02 kaugusele.
Moskva olümpiaks oli Puuste tegelikult medalivormis. Võistluse alguses põrutas ta nii tõsiselt kanda, et see vajutas ülejäänud jõuproovile pitseri. Lõpuks saigi Puuste tulemuse kirja ainult avavoorust. See tõigi neljanda koha. Ülejäänud viiest katsest kolm astus ta üle ja kaks jättis valu tõttu vahele. 1983. aasta MM-il sai Puustele saatuslikuks kõhuviirus. Eelnevalt oli ta suurim soosik kullale.
Andrus Värnik
1983. aastal jäi Puustel Helsingis MM-tiitel võitmata. 2005. aastal sai ta Andrus Värniku treenerina samal areenil MM-kulla üle ikka rõõmu tunda. Värnikust sai sellega esimene eestlasest kergejõustiku maailmameister. 2007. aastal kordas seda saavutust kettaheitja Gerd Kanter.
VÄRSKE INFO: Andrus Värnik on oma MM-medalid maha müünud https://t.co/3PvZv9G0jV pic.twitter.com/vsjc20OOja
— Lõunaeestlane (@lounaeestlane) November 29, 2018
Värnik püsis maailma absoluutses tipus ainult kolm hooaega. 2003. aastal sai ta Pariisis kaela MM-hõbeda. Sinna vahele mahtus Ateena olümpia. Seal oleks pidanud Värnik tõusma poodiumi kõige kõrgemale astmele, kuid vigastus nurjas kõik plaanid.
Värnik oli 2004. aastal hirmtugev, kuid pikalt ei vormunud see õigeks tulemuseks. Eesti meistrivõistlustel kõmmutas ta aga 87.58. Maailma hooaja edetabelis viis see eestlase teiseks. Venelane Aleksandr Ivanov oli suutnud 15 cm enam. Värnik asus aga niivõrd hoogsalt tähistama, et astus kogemata kuulitõukesektori äärele, väänas hüppeliigest ja venitas sidemeid.
Ravimite abil ja teibitud jalaga oli Värnik mõned nädalad hiljem Ateena olümpial siiski stardis. Eestlane pani kogu jõu esimesse katsesse. Tulemuseks mõõdeti 83.25. Lõpuks andis see kuuenda koha. Nagu mees ise ütles, siis tegelikult viskas ta ühe jalaga. Pronks jäi kõigest 1.59 meetri kaugusele. Olümpiavõitjaks kroonitud norralane Andreas Thorkildsen viskas 86.50. Nagu Värnik ise tõdes, siis olümpiakuld jäi Kadrioru staadioni kuulitõukesektorisse. Võistluse järel valas mees kibedaid pisaraid. 2005. aasta MM-tiitli järel lõid elumerelained Värnikul üle pea kokku ning olümpiale ta rohkem ei jõudnudki.
“Andrus Värnik rääkis aasta alguses Kroonikale antud pikas intervjuus, et treenib usinalt mõttega osaleda MMA-turniiridel” – no ega eesti mees kaine peaga väga murdma ei lähe jah. pic.twitter.com/2m9TuejZBQ
— Sten Kohlmann (@TheRiddimOne) August 27, 2018
Magnus Kirt
Värniku taandumise järel kerkis Eesti esinumbriks Risto Mätas. 2014. aasta EM-il kuuendaks ja 2013. aasta MM-il kaheksandaks tulnud mehe olümpiad ebaõnnestusid. 2012. aastal Londonis läks kirja 21. ja 2016. aastal Rio de Janeiros 22. koht.
Aastaid Risto Mätase varjus olnud Magnus Kirt kerkis 2017. aastal Eesti esiodaviskajaks ning 2018. aastal tõusis ta juba maailma eliiti. Berliini EM-ilt võitis Kirt pronksmedali.
2019. aastal oli Kirt juba maailma parim odaviskaja. Muuhulgas viis ta Eesti rekordi üle 90 meetri. Kuortanel visatud 90.61 andis eestlasele maailma hooaja edetabelis esikoha. Nii nägid kaasmaalased juba vaimusilmas, et Tokyo olümpialt tuleb lõpuks kauaoodatud odaviskajate olümpiamedal.
“It was a reminder of how quickly all this can be taken away from you.”
Magnus Kirt realised a dream in last year’s world final, but he was left with a nightmare injury: https://t.co/3z6RvVlobm pic.twitter.com/zajtXhVzrA
— SPIKES (@spikesmag) July 18, 2020
Läks aga teisiti. 2019. aasta oktoobris peetud Doha MM-il põrutas Kirt kvalifikatsioonis 88.36. Päev hiljem toimunud finaalis haaras avavoorus juhtohjad Grenada sportlane Anderson Peters, kes viskas 86.69. Kirt punnitas kõvasti ning teises voorus jõudis ta päris lähedale. 86.21 andis talle teise positsiooni. Kirt jätkas pingutamist, kuid viiendas voorus juhtus midagi hirmsat. Kirt vigastas nii rängalt õlga, et jäi tartaanile lamama. Eestlane võttis poodiumil lahases käega hõbemedali vastu, kuid kahjuks jäigi see tema viimaseks tipptasemel võistluseks.
Koroonaviiruse tõttu lükati Tokyo mängud lõpuks 2021. aasta suvele. See andis Kirdile aega juurde, kuid õlavigastusest taastumise järel tabas teda kandluu väsimusmurd. Nii jäi ta Tokyo mängudest ikkagi eemale. 2022. aastal naasis Kirt odaviskesektorisse, kuid tulemused jäid alla 80 meetri. Aasta lõpus kuulutas ta karjääri lõppenuks. Tegelikult oleks võinud Kirt olla Eesti koondise üks suuremaid lootusi ka praegusel Pariisi olümpial. Kahekordne tiitlivõistluste medalist on veel kõigest 34-aastane.
Korra sai Kirt siiski olümpial oda visata. 2016. aastal Rio de Janeiros läks tal kirja 23. koht.
Kuidas jäid Eesti odaviskajad olümpiamedalita?
4. koht Heino Puuste (1980. aastal Moskvas) 86.10 – võistles kannavigastusega
5. koht Aleksander Klumberg (1920. aastal Antwerpis) 62.39 – tippaastad olid alles ees
6. koht Andrus Värnik (2004. aastal Ateenas) 83.25 – võistles tõsise hüppeliigesetraumaga
…
Gustav Sule ei saanud 1932. aastal Los Angeles olümpial EOK rahapuudusel osaleda
Magnus Kirt jäi vigastuste tõttu 2020. aasta Tokyo mängudest eemale
Eesti odaviskajate medalid tiitlivõistlustelt
Maailmameistrivõistlused
1. koht Andrus Värnik (2005. aastal Helsingis) 87.17
2. koht Andrus Värnik (2003. aastal Pariisis) 85.17
2. koht Magnus Kirt (2019. aastal Dohas) 86.21
Euroopa meistrivõistlused
2. koht Heino Puuste (1982. aastal Ateenas) 89.56
3. koht Gustav Sule (1934. aastal Torinos) 69.31
3. koht Virve Põldsam (n. Roolaid) (1954. aastal Bernis) 49.94
3. koht Magnus Kirt (2018. aastal Berliinis) 85.96
