Eestile au, kuulsust ja medaleid toonud spordialad, mis on praeguseks väljasuremise äärel
Front bg
Updated 08 juuli 14:41

Eestile au, kuulsust ja medaleid toonud spordialad, mis on praeguseks väljasuremise äärel

Eestis on spordialasid, mis on pidevalt tipus ja kus kasvavad regulaarselt peale uued talendid. Parimaks näiteks on siinkohal ilmselt kümnevõistlus, kus meil on sisuliselt alati tipptegijaid olnud. Siiski on kahjuks ka alasid, mille parimad ajad on möödas ja praegu ei ole näha, et need võiksid lähitulevikus taastuda.

https://media.affiliatestonybet.com/redirect.aspx?pid=162633&bid=1989&lpid=829

Tonybet heidab pilgu spordialadele, mis on ajalooliselt olnud eestlaste jaoks edukad, kuid praeguseks on jõutud olukorda, kus asjad liiguvad ilmselgelt allamäge.

Eestlaste poolt võidetud olümpiamedaleid sirvides on selge, et kõige rohkem autasusid on võidetud maadluses. Järgneb tõstmine. Kergejõustikus on paraadalade sekka kuulunud kettaheide ja odavise. Tänavustel Pariisi olümpiamängudel ei ole nimetatud aladel Eestil aga ühtegi esindajat. Üldine seis on kehva ka purjetamises, kuid seal suutsid vähemalt kaks kogenud atleeti end olümpiale vinnata.

Maadlus

Eesti maadlejatele oli kõige edukamaks 1936. aasta Berliini olümpia. Toona võitis Kristjan Palusalu kaks kuldmedalit, kokku tõid eestlased koju koguni viis medalit. Kuldajad jäävadki esimese vabariigi aega.

Pärast 1991. aastal iseseisvuse taastamist on Eesti maadlejad võitnud ainult ühe olümpiamedali. 2012. aastal Londonis kerkis poodiumi teisele astmele Heiki Nabi. Samas MM- ja EM-medaleid on võidetud mitmeid ehk ala on olnud Eesti mõistes tipus.

Tänavustel Pariisi olümpiamängudel ei ole enam stardis aga ühtegi Eesti maadlejat. Suurimad lootused nelja aasta tähtsaima spordipeoga seoses olid seotud 39-aastase Heiki Nabi ja 32-aastase Epp Mäega. Lõpuks jäid mõlemad OM-pääsmeta ning nende sportlastee jätkumine on tõsise küsimärgi all. Kohe ühtegi samaväärset tegijat ei paista ning tundub, et absoluutse tippspordi mõttes ootavad Eesti maadlust ees keerulised ajad.

Tõstmine

Ajalooliselt on maadluse kõrval olnud eestlaste suurimaks medalialaks tõstmine. Samas jäävad ka tõstmise kuldajad juba aastakümnete taha. Võrreldes maadlusega on tõstmise seis olnud aga tunduvalt nukram. Pärast iseseisvuse taastamist on olümpiamängudele jõudnud ainult üks siinne tõstja. 2016. aastal sai sellega hakkama raskekaallane Mart Seim, kes naasis Rio de Janeirost seitsmenda kohaga. Enne seda võitis ta MM-hõbeda ja EM-pronksi.

Viimased aastad on keerulised olnud ka Seimi jaoks. Tokyo olümpiamängudele pääsemisele tõmbas kriipsu peale koroonaviirus. Tänavu ei suutnud ta läbi murda ka Pariisi mängude valiksöelast. Samas on ta olnud ka ainus Eesti tõstja, kellel on olnud reaalne lootus OM-pileti püüdmiseks. Teised on jäänud sellest veelgi kaugemale. Praegu ei paista ühtegi noort tegijat, kes oleks valmis tõusma antud alal maailma tippkonkurentsi.

Odavise

Odaviske traditsioonid on Eestis pikad. 1934. aastal tõi legendaarne Gustav Sule Eestisse EM-pronksi. Gustav Sule mälestusvõistlus on aastakümneid olnud Eestis üks kuulsamaid kergejõustikuvõistlusi.

Hiljem on odaviskes Eestile au ja kuulsust toonud Heino Puuste, Andrus Värnik, Magnus Kirt jt. Nimetatud medalimeeste kõrval on tipptegijaid olnud teisigi. Näiteks Donald-Aik Sild, Risto Mätas, Tanel Laanmäe jne. Need ajad on praeguseks aga möödas ja tiitlivõistlustele pääsemisele ei ole lähedal ükski siinne odaviskaja.

Eesti tänavuse hooaja edetabelit on juhtimas Kunnar Erich Viisel 70.86-ga. Pariisi olümpianormiks on 85.50. Viimati viskas mõni eestlane üle 80 meetri 2019. aastal. See juhtus meie jaoks õnnelikul, kuid samas ka ääretult kurval võistlusel. 2019. aasta Doha MM-il võitis Magnus Kirt 86.21-ga hõbemedali, kuid samal jõuproovil vigastas ta rängalt õlga. Järgnes pikk võistluspaus, mille järel ta endist taset enam taastada ei suutnudki. Pärast traumat jäi tema parimaks 2022. aastal Tallinnas visatud 73.67.

Kettaheide

Kettaheide oli aastaid Eestis tõeline paraadala. Gerd Kanter võitis kokku 11 tiitlivõistluste medalit, mille seas olid nii olümpiakuld kui ka MM-tiitel. Aleksander Tammert võitis olümpiapronksi, Märt Israel oli MM-il neljas ning Martin Kupper kerkis neljandaks olümpiamängudel. Nüüdseks ollakse olukorras, kus ükski eestlane ei ole isegi tiitlivõistlustele pääsemisele lähedal.

Tänavuse hooaja edetabelis hoiab esikohta Kevin Sakson 59.64-ga. Siinkohal võib märkida, et Pariisi olümpiamängude normiks on 67.20. Viimati suutis mõni eestlane 60 meetri piiri alistada mullu, kui 34-aastane Priidu Niit heitis Kohilas heitjate seeriavõistlusel 60.12.

Purjetamine

Purjetamisega seostuvad eestlastel eelkõige vennad Tõnisted. 1988. aastal Soulis võitsid Toomas ja Tõnu Tõniste hõbeda ja neli aastat hiljem Barcelonas pronksi. Tipus püsiti veel pikemalt. Lisaks neile seilas tiitlivõistlustel heas konkurentsis veel mitu Eesti paatkonda. Viimati tuli purjetamises Eestisse täiskasvanute tiitlivõistluste medal 2007. aastal, kui Laser-klassis võitis MM-pronksi Deniss Karpak. Samal ajal on Eestil olnud ka olümpiamängudel korralik esindatus. See on hakanud aga kokku kuivama ning Pariisi OM-i eel oli olukord üsna nukker.

Lõpuks pääses Prantsusmaale kaks purjetajat, kuid seis on mõneti võrreldav maadlusega. Kui maadluses jäid kaks vanameistrit olümpiapääsmeta, siis purjetamises said kaks kogenud tegijat napilt pileti kätte. Seejuures on Karl-Martin Rammo juba täielik amatöör ning teeb sporti töö kõrvalt.

Nii 35-aastane Rammo (paadiklass ILCA 7) kui ka 33-aastane Ingrid Puusta (IQFoil) osalevad sel aastal oma neljandatel olümpiamängudel. Raske on uskuda, et sellele numbrile võiks lisanduda ka viies. Samal ajal ei ole näha, et nende kõrvale võiks kohe kerkida uusi tegijaid, kes oleksid suutelised püüdma 2028. aasta Los Angelese mängude pääset.

https://media.affiliatestonybet.com/redirect.aspx?pid=162633&bid=1989&lpid=829