Doping on spordi juures olnud sisuliselt algusest peale. Juba Vanas-Kreekas ja Roomas kasutati erinevaid joovastavaid ja/või taimseid aineid, mis aitasid areenile astunud meestel ajutiselt sooritusvõimet parandada. Muuhulgas söödi mürgiseid seeni, mille tagajärjel tekkisid hallutsinatsioonid. Mõnikord keerati kokku segusid, mille tagajärjel läksid neid tarvitanud inimesed sõna otseses mõttes hulluks.
Hiljem mindi juba teaduslikumaks. Oht oli aga sama ning dopingu tarvitamise tagajärjel esines ka surmajuhtumeid. Esimesena otsustas dopingu keelustada Rahvusvaheline Kergejõustikuliit. See juhtus 1928. aastal.
Reaalsuses kasutati dopingut veelgi süsteemsemalt edasi. 1954. aastal avastas USA arst John Ziegler, et NSVL-i tõstjatele anti tulemuste parandamise nimel testosterooni. Kodumaal hakkas ta ka kohe katsetama, kuid kõrvalmõjud olid liiga rängad. Nii töötas ta välja anaboolse steroidi metandrostenolooni. USA-s jõudis see 1958. aastal müügile Dianaboolina. Tulemused olid muljetavaldavad. USA tõstjad hakkasid neid aina enam tarvitama ning see liikus edasi ka teistele spordialadele. Ameerika jalgpallur Paul Lowe on tunnistanud 1970-ndatel pidid nad meeskonna arstide käsul iga lõunasöögi kõrvale tarvitama ka anaboolseid steroide. Keeldujaid ootas rahaline trahv.
Asi läks aga aina enam käest ära. 1960. aasta Rooma olümpiamängudel surnud Taani jalgratturi Knud Enemark Jenseni kehast leiti amfetamiini jälgi. Seejärel hakkas tekkima aina suurem surve dopingukontrolli kehtestamiseks. 1967. aasta Tour de France’i Mont Ventoux’i etapil suri rattasadulas legendaarde britt Tom Simpson. Kuuma ilma ja amfetamiini koosmõjul andis tema süda lihtsalt järgi. Amfetamiini leiti isegi tema rattasärgi taskutest.
Tom Simpson died during the 1967 Tour de France: Two empty tubes and a half-full one of amphetamines were found in the rear pocket of his jersey pic.twitter.com/npQhu5JZaU
— Sports & Betting History by BestBettingSites (@CDCHistory) October 14, 2019
Esimene nimekiri keelatud ainetega pandi paika 1967. aastal ning 1968. aasta Grenoble’i tali- ja Mexico suveolümpiamängudel võeti esmakordselt dopinguproove. Anaboolseid steroide suudeti testida aga alles 1974. aastal. Keelatud ainete nimekirja lisati see 1976. aastal.
Nagu spordisõber teab, siis testimine ei tähenda keelatud võtetest loobumist. 2011. aastal Daegus toimunud kergejõustiku MM-il tunnistas 30 % sportlastest, et nad on karjääri jooksul dopingut tarvitanud. Rahvusvahelise Antidopinguagentuuri WADA uuringu hinnangul oleks pidanud see number olema 44 %. Reaalsuses jäi vahele ainult 0,5 % atleetidest.
Ajalugu mäletab ka riiklike dopinguprogramme. Eriti jultunult peteti venelaste poolt 2014. aasta Sotši taliolümpiamängudel. Riiklikust dopinguprogrammist rääkides mindi äärmustesse Ida-Saksamaal. Aastatel 1971. – 1990. kontrollis kõike dopinguga seonduvad sealne salapolitsei Stasi. Kõik sportlased tarvitasid anaboolseid steroide kohustuslikus korras. Enne välismaale võistlustele siirdumist tehti kõikidele Ida-Saksamaa sportlastele Dresdeni laboris dopingutestid, et vältida nende põrumist välismaistel võistlustel.
„Ida-Saksamaa spordisüsteem toodab iga olümpiavõitja kohta 350 invaliidi. Mitmed täisealised võimlejad peavad igapäevaselt kandma korsetti, kuna nende liigesed on lihtsalt läbi kulutatud. Suusatajad saavad juba 14-aastaselt põlvedesse süste, kuna trennid on olnud lihtsalt niivõrd intensiivsed,“ rääkis omal ajal Ida-Saksamaa suusahüppaja Hans-Georg Aschenbach.
1988. aasta Souli olümpiamängudel võitis 17 miljoni elanikuga Ida-Saksamaa 102 medalit. Enamat suutis ainult NSVL 132-ga. USA paiknes tabeli kolmandal real 94 autasuga. Külma sõja ajal tähendas Idabloki riikides iga võidetud kuldmedal kommunismi üleolekut kapitalismist. Seega vahendeid ei valitud ning doping oli sportlaste igapäevane kaaslane.
Seega on dopingut kasutatud küll ja veel. Mida suurt ja skandaalset on selle abil saavutatud?
Dopingusprinter Ben Johnson
Läbi aegade üks suuremaid dopinguskandaale leidis aset 1988. aasta Souli olümpiamängudel. Nagu eelnevalt mainitud, siis paljud sportlased olid toona keelatud ainetest pungil. Vahele jäi lõpuks ainult neli medalisti. Neist kõige kuulsam oli Ben Johnson. Jamaikal sündinud, kuid Kanadat esindanud välejalg läbis olümpiafinaalis 100 m maailmarekordilise ajaga 9,79.
Ben Johnson, #Jamaican-Canadian athlete, born 61 years ago today on 30 Dec 1961, in Falmouth. Won 100m Gold and broke his own world record at 1988 Seoul Olympics, before being disqualified for doping. Still holds record for fastest media transition from ‘Canadian’ to ‘Jamaican’. pic.twitter.com/JyxtPHHmx5
— Wayne Chen (@wcchen) December 30, 2022
Rõõmupidu ei kestnud kaua, kuna võistlusjärgses kontrollis jäi Johnson vahele. Ta põrus anaboolse steroidi stanosolooliga. Hiljem tunnistas sprinter, et ta tarvitas lisaks veel Dianabooli, testosterooni, furazabooli ja kasvuhormooni.
Johnsoni tulemus tundus toona täiesti ületamatu. 1999. aastal Ateenas läbis ameeriklane Maurice Greene 100 m samuti 9,79-ga. 2009. aastal viis Usain Bolt Berliinis maailmarekordi juba 9,58-ni.
Kahtlane Florence Griffith-Joyner ja teised
1988. aastal jooksid imeaegu ka naissprinterid. Kui Johnsoni tulemus on tänaseks ületatud ja ta jäi dopinguga vahele, siis Florence Griffith-Joyneri maailmarekordid püsivad siiani. Ameeriklannat kahtlustati üsna avalikult ka dopingu tarvitamises, kuid vahele ei jäänud ta kunagi. Täit tõde ei saagi keegi ilmselt teada, kuna Griffith-Joyner lahkus meie seast kõigest 38-aastaselt, kui ta suri une pealt väidetavalt lämbumise tagajärjel.
100 m jooksu maailmarekordi 10,49 jooksis Griffith-Joyner 1988. aastal Indianapolises ning 200 m tippmargi 21,34 sama aasta Souli olümpiamängudel.
Toonasest ajast on kehtivaid maailmarekordeid mitmeid. Naiste 400 m tippmark 47,60 kuulub 1985. aastast Ida-Saksamaalt pärit Marita Kochile, 800 m maailmarekordi 1.53,28 jooksis 1983. aastal välja Tšehhoslovakkia esindaja Jarmila Kratochvilova. Ja nimekiri jätkub. Naiste kõrgushüpe: Stefka Kostadinova (2.09; 1987. aastal; Bulgaaria). Naiste kaugushüpe: Galina Tšistjakova (7.52; 1988. aastal; NSVL). Naiste kuulitõuge: Natalja Lisovskaja (22.63; 1987. aastal; NSVL). Naiste seitsmevõistlus: Jackie Joyner-Kersee (7291 punkti; 1988. aastal; USA).
Meeste seas on sellest ajast püsima jäänud NSVL-i vasaraheitja Juri Sedõhhi 1986. aastal heidetud maailmarekord 86.74 ning samal aastal Ida-Saksamaa sportlase Jürgen Schulti poolt püstitatud kettaheite tippmark 74.08.
Lance Armstrongi uskumatuna tundunud võiduseeria
Aastate jooksul on ühed suuremad dopinguskandaalid saatnud jalgrattasporti. Just ratturite surmajuhtumid olid põhjuseks, miks keelatud ainete kasutamist üldse kontrollima asuti. Jalgratturite seast pärinevad ka jutud, kuidas nad pidid öösel mitu korda kella helisema panema, üles ärkama ja kükke tegema. EPO ja vereülekannete tõttu oli nende veri lihtsalt niivõrd paks, et pikemalt magamise korral ei oleks suutnud süda nii tihket massi enam edasi pumbata ja sportlane oleks lihtsalt surnud.
Ratturite seas on kõige kuulsam dopingupatune ilmselgelt Lance Armstrong. Ameeriklane võitis aastatel 1999. – 2005. seitsmel korral järjest maailma kõige mainekama mitmepäevasõidu Tour de France’i. Aastate jooksul andis Armstrong ainult negatiivseid dopinguproove.
“I WENT FROM HERO TO ZERO OVERNIGHT” – After pro cyclist Lance Armstrong won seven Tour de France titles and then admitted to years of doping, he says that he has PTSD and went to a Tennessee therapy center. https://t.co/V4w452znZF
— Local 3 Sports (@Local3Sports) March 28, 2024
2012. aastal teatas USA Antidopinguagentuur USADA oma uurimistulemustele tuginedes, et Armstrong kasutas keelatud aineid läbi karjääri ning ta pani püsti kõige keerukama, professionaalsema ja edukama dopinguprogrammi, mida spordiajalugu teab. Lõpuks tunnistas Armstrong Oprah Winfrey jutusaates kõik oma patud üles. Hiljem vändati sellest ka film.
Seitset Tour de France’i ei ole keegi varem ega hiljem võitnud. Parimad on Jacques Anquetil, Eddy Merckx, Bernard Hinault ja Miguel Indurain viiega. Praegused superstaarid Tadej Pogačar ja Jonas Vingegaard on mõlemad triumfeerinud kahel korral.
Steroide täis pesapall
7. augustil 2007. aastal olid kõikide pesapallifännide pilgud Barry Bondsil. Bonds oli selleks hetkeks löönud pesapalliliigas MLB 755 kodujooksu. Sama oli suutnud ka eelmine rekordimees Hank Aaron. Just eelnevalt mainitud kuupäeval ületas Bonds 33 aastat Aaronile kuulunud tippmargi. Lõpuks viis Bonds kodujooksude rekordi 762 peale.
Barry Bonds used steroids okay but he still needed great vision and coordination to knock it out the park. He’s the greatest man. I don’t care. https://t.co/mPx1qVDmzT
— Eddie2Rich 💰 (@Eddie2Rich) March 24, 2024
Bondsi karjäär lõppes aga pauguga. 2007. aasta novembris sattus Bonds uurimise alla. Nimelt leiti, et tema treener Greg Anderson oli varustanud pesapalliässa steroididega. Seejuures olevat Bonds võtnud kahte tüüpi steroide, millest teine ehk „tühistaja“ oli mõeldud dopinguküttide petmiseks. Tetradüdrogestrineen arendati välja just seetõttu, et varjata dopingukontrollide ees steroidide kasutamist. 2011. aastal määrati Bondsile 30 päeva koduaresti, kaks aastat katseaega ja 250 tundi ühiskondlikku kasulikku tööd. Seda 2003. aastal kohtus seoses BALCO dopinguskandaaliga antud ütlustega. Bondsi rekordid jäid kõik aga alles ning neid keegi ei tühistanud. Neid pole suutnud hiljem ka keegi ületada.
BALCO skandaali üks suuremaid patuseid oli sprinter Marion Jones, kes tunnistas end kohtus süüdi. Selle tagajärjel jäi Jones ilma kõigist viiest olümpiakullast, mis ta karjääri jooksul võitis.
Hiinlannade kilpkonnaveri
1993. aasta Stuttgarti kergejõustiku maailmameistrivõistlustel tegid naiste seas ilma hiinlannad. Eriti paistis silma 20-aastane ja 162 cm pikkune Wang Junxia. Hiina sportlaste imeliste tulemuste taga oli nende sõnul kilpkonnavere joomine.
Junxia võitis Stuttgartis kuldmedali 10 000 m jooksus. Samal aastal püstitas ta Pekingis 10 000 m jooksus maailmarekordi 29.31,78. Eelmise maailma tipptulemuse lõi ta üle 42 sekundiga ja temast sai esimene naine, kes jooksnud 10 km staadionil alla poole tunni. See rekord püsis lõpuks 2016. aastani, kui Rio de Janeiro olümpial võitis etiooplanna Almaz Ayana kuldmedali ajaga 29.17,45.
Junxia nimele kuulub jätkuvalt aga 3000 m jooksu maailmarekord, mille ta 1993. aastal püstitas. Maailmarekordina on kirjas Pekingis lipatud 8.06,11. Toonastel Hiina meistrivõistlustel püstitas ta kokku neli maailmarekordit. 3000 m jooksus tegi ta seda ka eeljooksus ning lisaks sai ta tipptulemuse kirja 1500 m distantsil.
Hiinlannasid kahtlustati toona dopingu tarvitamises, kuid vahele nad ei jäänud. 2016. aastal jõudis avalikkuse ette aga 1995. aastal kirjutatud kiri, et treener Ma Junren pumpas Junxia ja treeninggrupi ülejäänud üheksa liiget silmini dopingut täis. Junxia tulemused jäid aga kõik jõusse.
